Wushu või Kungfu?

 

Wushu ja kung fu loetakse sünonüümideks. Teineteisest on neid praktiliselt võimatu eristada või eraldi aladeks liigitada ja samas ka mõttetu. Seepärast, et vältida segadust, oleks mõistlik kasutada Hiina võitluskunstide puhul ametlikku nimetust – wushu [ušu].

Wushu nimetus (wu – sõda ja shu - kunst) võeti laialdaselt kasutusele alles seoses kultuurirevolutsiooniga. Mandariini keeles tähendab see sõja- ehk võitluskunsti.

Kung fu terminit (kung – energia ja fu – aeg) võib tõlgendada kui kindla ajaperioodi vältel omandatud oskust. Seega näiteks kokad, õpetajad, autojuhid jt oskavad kung fu’d omal alal.

Tänapäeval räägitakse väga palju karatest, aikidost, taekwondost, kuid unustatakse, et kõik need stiilid on alguse saanud Hiinast. Näiteks karate oli algsel kujul wushu ühe stiili lihtsustatud vorm. Seda ei tohiks võtta kui halvustamist, kuna käesolevaks ajaks on sellest välja kasvanud väga mitmed head alastiilid, mis kannavad edasi wushu sisu.

Wushu on tõhus ja praktiline võitlussüsteem, milles olete kindlasti saanud veenduda paljude kaasaegsete filmide kaudu. Eelmise sajandi teisel poolel, seoses meistrite vaheliste duellide keelustamisega ja hiinlaste salatsemisega, jäi paljudele mulje, et wushu on pelgalt mingisuguste kavade esitamine või show esinemised. Paraku ei tabatud tegelikku sisu ja tausta. Wushu on kõige mitmekülgsem idamaiste võitluskunstide kogum, millest võib iga soovija leida midagi enda jaoks. Noortele näiteks sanda/qinda vabavõitlus, taolu’d (vormide tegemine)  ja vanematele inimestele näiteks taiji, qigun jt.

Wushu jaguneb peamiselt kaheks haruks – modernne ja traditsiooniline wushu. Mõlemad koosnevad üldistatult kahest osast – taolu ja sanda/sanshou.

Kuna alates 1953. aastast ei ole Hiinas tõeline wushu võitlus lubatud, siis sanda on vastus wushu sportliku vabavõitluse kategooriale. Tegu on täiskontaktvõistlusega, mida peetakse maapinnast kõrgemale tõstetud areenil. Lubatud on käte- ja jalalöögid ning heite- ja tõuketehnikad. Võistlus käib punktide peale, kuid võita võib ka vastast knock out’i lüües, olles temast piisavalt üle, et kohtunik katkestaks matši. Algajate puhul kasutatakse kiivrit, kere-, käe- ja säärekaitsmeid. Profitasemel kasutatakse vaid käekaitsmeid.

Sanshou alaliik on quinda/qinda, mis on poolkontaktiga vabavõitlus. Peamine erinevus seisneb selles, et siin ei ole lubatud tugevad jõulised tehnikad ning seetõttu sobib hästi algajatele.

Sanda’t on mõjutanud nii traditsiooniline Hiina poks kui ka maadlus. Sanda sarnaneb Tai poksiga ja kickboxing’uga, kuid hõlmab rohkem kinnihoidmis-, heite- ja mahaviimistehnikaid. Siia alla saab liigitada ka taiji tuishou (taiji - lükkavad käed), mis on kasutusel taijiqua’i treeningutel ja võistlustel. See on taiji’s kasutatav vabavõitlus.

Qinda on kerge kontaktiga vabavõitlus. See on viimastel aastatel lisandunud vabavõitluse ala.

Taolu on võitlus kujuteldava vastasega. Siia alla käivad kompleksid, vormid ja kavad ilma vastaseta. Võisteldakse nii relvadega kui ilma. Osad taolu’d on ühe või mitme vastasega. Need harjutused on mõeldud edasijõudnutele.

Taolu’del on wushu’s väga oluline koht, kuna erinevalt üldlevinud arusaamast, et tegu on pelgalt akrobaatilise tantsuga, ei ole see kaugeltki nii. Vormid on Hiina võitluskunstides, nagu ka Jaapani karates katad, loodud selleks, et üheaegselt treenida jõudu, kiirust, vastupidavust ja saavutada oskuslik vilumus. Lisaks aitab see kinnistada vormis antud tehnikaid. Seetõttu võrdub treeningu ajal kümmekond minutit intensiivset taolu’de tegemist paljude erinevate ja aeganõudvamate jõu- ning vastupidavusharjutuste tegemisega. See arendab hästi koordinatsiooni, kuna moodsate wushu taolu’de harrastajad sooritavad keerulisi hüppeid (sh 540- ja 720-kraadiseid) ning ohtralt võhma ja oskusi nõudvaid akrobaatilisi elemente. Eestis on traditsioonilised ja modernsed vormid tavaliselt esindatud samadel võistlustel.

Wushu taolu võistlusreeglite järgi on see sport jagatud: gui ding taolu (kohustuslikud võitlusvormid), mis on kasutusel algajate ja kesktasemel võistlejate puhul; zixuan taolu (valikulised võitlusvormid koos või ilma raskust lisavate liigutustega), mis on vormid keerukate hüpetega ja tasakaalu hoidmisega ning kasutusel edasijõudnud võistlejate puhul; chuantong taolu (traditsioonilise wushu vormid), mida kasutatakse igapäevaseks harjutamiseks ja võistlemiseks traditsioonilise Wushu võistlustel;  duilian (vormid, kavad mitmekesi e vastasega), relvadega või ilma (kindlad vormid); jiti biaoyan (grupiüritused), mis on kasutusel võistlustel ja samuti demonstratsioonesinemistel.

Peamised modernse wushu stiilid on chan quan (pikk rusikas) ja nan quan (lõuna rusikas), mis on vastavalt kas Põhja- või Lõuna-Hiina stiilid.

Kõiki liigutusi ja liikumisi hinnatakse kohtunike poolt. Taolu’de esitamisel, olenevalt keerukusest, on esitatud ajalised nõuded. Baasvormidele ajalist nõuet otseselt ei ole. Noorte programmide korral on aeg 1 minut, täiskasvanute võistlusvormidel 1 minut ja 20 sekundit,  taiji’s 4 kuni 5 minutit ning traditsiooniliste taolu’de esitamise miinimumaeg tavaliselt 1 minut. Sõltuvalt stiilist ja keerukusastmest võib olla mõningaid erisusi. Lisaks kasutatakse erinevaid relvi nagu noad, mõõgad (jian, dao, nandao), odad (qiang), kaikad (gun), hellebardid (n pudao) ja mitmelülilised relvad (nt nunchakud), ogaga ketid jt.

Traditsiooniline wushu koosneb reeglina vanematest stiilidest, kuhu kuuluvad jäljendavad stiilid nagu tiiger, leopard, draakon, ahv, madu, kotkas, kurg jne, aga ka sisemised stiilid nagu chi gung, tai chi quan, bagua zhang, xingji quan jt. Väliste stiilide hulka võib lugeda näiteks wing chun/wing tsun, fanzi quan, hung ga jt nimede all tuntud stiile. Tuntuimaks on saanud traditsioonilised stiilid Shaolini kloostrite tõttu.

Suurimaks erinevuseks modernsete ja traditsiooniliste stiilide vahel on taolu’de puhul see, et traditsioonilistes vormides on vähem akrobaatikat ning keskendutakse rohkem võitluslikele elementidele ja praktilisusele. Üleüldises treeningus on traditsioonilised stiilid palju karmimad ning kohati brutaalsemad. Treeningud on suunatud rohkem reaalsete võitlusoskuste treenimisele tõelisteks ja reegliteta olukordadeks. Surmavus on üks põhjuseid, miks 1953. aastal keelati ära meistrite vahelised duellid. See säästis paljusid meistreid hukust.

Peale võitlustehnikate on traditsioonilistes stiilides omal kohal keha ja vaimu tugevdamise tehnikad. Need on meditatsiooni- ja kontsentratsiooniharjutused, luude tugevdamise tehnikad, närvide tuimestamine jms.

Comments are closed.